Ma siin postituses väga pikalt ning detailselt ei hakka meie retke kirjeldama, sest selleks oligi meie rühma koostatud pigem tekst. Niisiis räägin ma enda vaatest ja tähelepanekutest rohkem. Nagu ka kirjutatud grupipostituses siis kõige jõulisemaks juhiks tundus olema siiski "hea tuju tegur" või kuidasiganes seda peaks nimetama. Mina isiklikult üritasin jälgida seda perekonda võimalikult kaugelt, et ei tekiks kahtlast muljet ja vahetevahel olla juba neist ees, et pigem võiksin mina küsida, et kas te jälitate mind? Põhjus, miks ma sellest räägin on nimelt see, et oodates panin ma tähele veel ühte kolmeliikmelist perekonda, kelle pereisal kohe kindlasti ei olnud hea tuju. Kui laps soovis midagi head korvi panna siis ta sai koheselt eitava vastuse, mis omakorda soodustas ka lapse halva tuju tekkimist. Oleks aga pereisal olnud hea tuju oleks ta kindlasti kas öelnud delikaatsemalt lapsele ära või siis lubanud üleüldsegi võtta seda maiustust. Meie jälitatavate tujud olid aga hea ja sai ostetud üsna palju rämpstoitu. Ma kindlasti ei saa väita, et see ei kuulu nende tavapäraste harjumuste hulka, tujudest hoolimata, kuid siis olen suhteliselt veendunud, et põhjus oli selles. Keegi neist ei tundunud olema ülemääraselt ülekaalus, et see võiks olla nende igapäevaharjumus.
Kui nüüd üldistada ning laiendada kaubanduskeskuses üleskerkinud "hea tuju teguri" hüpoteesi siis võiks öelda, et tuju mängib üleüldse väga suurt rolli suhtlemises. Kuigi see on iseeneset loogiline siis ma pigem pean silmas just otsuste tegemist. Tujust sõltuvalt tehakse ka selliseid otsuseid, mis ei kuulu enam "tuju piirkonda", vaid peaks olema pigem juhitud kas kaine mõistuse või vastavalt millegi muu poolt. Ilmselt võib seda siis nimetada emotsioonipõhiliseks otsustusteks.
Täiendatud 9. detsembril 2013 ---------------------------------
Et analüüs oleks siis kõikehõlvam, postitan siia ka Moodleisse riputatud meie rühma eneseanalüüsi.
Eneseanalüüs
Meie vaatlus oli mitte-osalev ning lähtus kvalitatiivsest uurimismeetodist.
Vaatlus oli struktureerimata, nimelt mingit plaani meil ei olnud, et kuidas perekonda valida või neid jälitada. Ainsad kriteeriumid olid, et lähme poodi, otsime sobiliku pere (isa, ema ja laps) ning seejärel jälgime neid ning üritame järeldusi teha nende ostude ja/või otsuste põhjal.
Põhirõhu panime perekonna omavahelisele suhtlusele, emotsioonidele. Vähem jälgisime nende täpset toodete valikut. Seda põhjustas ka juba meie distants nendest - me võisime küll näha, mida nad umbes võtsid, kuid mitte nimelise täpsusega. Üldjuhul siiski tundus, et allahindlustest ega spetsiaalsetest pakkumistest ennast häirida ei lastud ning valiti endale meelepäraseid asju.
Kellaaja valik oli meil hea - 18.00, kuid päevaks sattus olema reede, mis võib-olla kõige parem valik ei olnud. Oleks me läinud näiteks nädalavahetusel, oleks (ilmselt) tõenäolisem olnud, et leiame rohkem peresid ning nende otsused ostude kohapealt on rohkem läbimõeldud ning mitte kiirustatud.
Miinuseks oli see, et ei viinud end kurssi ühegi teooriaga - mõtlesime, et idee on selge ning üheselt teostatav, kuid kui hetk jõudis kätte, millal uurimist pidi alustama, tekkisid koheselt mitmed küsimused, millele vastust ei osanud anda. Näiteks - mida täpselt me peaksime uurima, kas rohkem nende käitumist või ostuvalikut. Ka nende valikut ei osanud me kuidagi analüüsida teaduslikkus mõttes.
Kasuks oleks kindlasti tulnud ka pere vaatlemisest tulnud järelduste ning tähelepanekute kirja panemine. Kui me poleks kolmekesi olnud, oleks kindlasti hilisem meeldetuletamine keerukam olnud ning tõenäoliselt jäi meil nii üht kui teist unustusse, mida me tegelikult poes olime täheldanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar