Kas pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna?

Siin siis ka meie väljavalitud "kaanepilt".

Tuleb välja, et algselt tunduv lihtne ülesanne osutus hoopis keerukamaks. Kui paluda pildistada kommunikatsiooni ühiskonnas, mida see peaks endast kujutama? Algselt sai ringi käidud ning vaadeldud linnapeal liikuvaid inimesi otsidest neist mingit seost kommunikatsiooniga aga see ei tundunud kuidagi paeluv. Ei pakkunud eriti huvi, me kõik suhtleme iga päev ning see on nii tavaline osa meie elust, et suuremalt jaolt sõnade vahetamine ongi esimene asi, mis seostub meil sõnaga "kommunikatsioon". Niisiis tundus liiga lihtne tee olema pildistada suhtlevaid inimesi. Tükk aega läks mõtlemisele, mida siis ikkagi peaks pildistama. Õnneks tuli meelde seesama seinale tehtud sõnum, mis ka juhtpildiks ning sellest ka mõte otsida igalt poolt kuhugi peale maalitud, kleebitud, kritseldatud või misiganes sõnumeid ning üritada analüüsida nende sõnumeid.

Pärast tükki aega kõndimist olime me saanud erinevatest kategooriatest pilte ning järgnevas tekstis ka üritus minu poolt neid analüüsida, kuidas nad meiega suhtlevad ning mis sõnumiga.

Üldiselt tunduvad sellised teosed jagunema erinevalt : informatiivsed, lihtsad sõnumid, kunstilised, sõnumitud (ning kindlasti veel rohkemaid). Vastavas järjekorras ka analüüs.

Informatiivsed / Reklaamivad

See tundus olema parim näide informatiivsusest, sest siin on mitu erinevat asja koos : ühe eesti hip-hop artisti albumi ning takso äpi promo. Üldiselt oli väga rohkelt näha mingeid üritusi promovaid kleepekaid. Nende eesmärk on väga lihtne ja ühene - kuulutada meile mingit toimuvat üritust eesmärgiga saada meid seda külastama. Sellega tuleb meelde ka NPNK promokampaania, kus riputati üle linna täis NPNK logosid, kuid siis veel keegi ei teadnud, mida see endast kujutab ning sai suurt tähelepanu - hea meetod kommunikeerimaks inimestega ilma otsese sõnumiedastajata.

Siinkohal on hea mainida, et kuna kujutise autorit pole põhimõtteliselt kunagi teada siis on see sõnum edastatud maksimaalselt puhtas vormis - edastaja kohta eelarvamusi ei teki, sest teda ei ole. Nii jääbki kõik see aeg endale mõtisklemiseks, mida see kõik endast kujutab ning kuidas tõlgendada.

Tundub isegi olema väga aktiivne "kampaania". Jällegi jääb omajagu ruumi tõlgendamiseks. Kas sõnum on kindlasti F*CK NAZIS või on see lihtsalt meie teadvuse poolt esimene loogiline väljaloetav sõnum ning tegelikult mõne EKA tudengi manipulatsioon või test meie ajurakkudele? Tegelikult on see riietefirma, mis on tõesti selle "kõige loogilisema" sõnumiga, kuid point on siiski selles, et kui vastus ei oleks netist koheselt leitav siis mida me peaks arvama? Kuidas ning mis sõnumiga see meid kõnetab?

Lihtsad sõnumid

Neid leidub ka rohkelt. Huvitav, mis eesmärgiga need tehtud on? Kindlasti ei usu, et see kedagi reaalselt solvab, sellest ka küsimus. Tundub, et paljude jaoks on just kõige parem viis tänavakunstis inimestega kommunikeerumiseks lihtsate sõnumite edastamine, mis ei ole tegelikult mingilgi viisil põhjendatud või lahtiseletatud, millest ka nende kasutatamatus. Mõistagi kõik sõnumid pole negatiivsed (kui eesolevat kirja saabki üldse negatiivseks pidada). Ka lihtne viis kommunikeerumiseks ning konkreetse ja lühikese sõnumi edastamiseks. Vaevalt keegi eriti jääks seisma, et mingisugust pikemat teksti lugeda.

Kunstilised

Kas ma olen ainuke, kes näeb jänest ülemisel pildil?

Neid leidub kindlasti kõige vähem. Lausa eraldi oli meeles kahe kõnetava kunstilise maalingu asukohad, mis olid kusjuures väga suured ning ilusti teostatud aga uskumatu - mõlemad olid üle värvitud. Tundub, et vandalismikunstist ei peeta lugu. Suuresti on kunst just see, mis defineerib meid kui indiviidi või isegi ühiskonda.

Sõnumitud

Meie armastatud infosüsteem Õis (OiS.tlu.ee) ja Dima kõrvuti. Nende mõte jääb kõige rohkem arusaamatuks ja neid leidub ka kõige rohkem. Nendel ei ole mingit kommunikeerumisega seotud eesmärki. Kõigesti üks ühiskonna lahutamatu osa, mida me kõik peame kahjuks taluma. Siiski ka nende autorid on üks osa ühiskonnast, kust me elame nii et seda võib siis vast nimetada osaks "rahva kunstist".

Postmodernism kommunikatsioonis

Keeruline väljend teine - postmodernism. Pärast lugemist ning mõtte ragistamist hakkas pilt selginema, kuid siiski vajaks see teema palju rohkemat uurimist kui praegu tehtud sai. Üht- või teistpidi, hetkel ammutatud informatsiooni põhjal see postitus ka tuleb.

Üks isiklikke "lemmikväljendeid" oli tekstist kindlasti pre-postmodernism. Kui prefix pre viitab eelnevale ja post viitab pärastisele siis taandub see sõna selgelt modernismiks. Kuigi tekstis oli kirjeldatud, mida see kõik endast kujutab siis ma endiselt nendin, et ei talu halvasti või ebaselgelt defineeritud muutujaid, sõnu.

Kui postmodernismi üks peamistest seisukohtadest on see, et mitte ükski väide pole objektiivne ning on tõlgendatud seda kasutava inimese poolt siis võib vist öelda, et me oleme üksteisega suhtlemise ja mõistmisega päris hästi hakkama saanud. Samas jälle tundub, et mis puutub reaalsusesse siis see mitte-objektiivsus on ikkagi suhteliselt fiktsioon. Võib-olla ma olen selle kontseptsioonist valesti aru saanud, kuid isegi kui asjad on teoreetiliselt täielikult objektiivsed siis üldsuse arusaam subjektist määrab ära sellest kohase arusaama. Siin tasub mainida, et kuna üldsust ei saagi kunagi üheselt näiteks mingi seisukoha poolt või vastu hääletama panna siis võibki tekkida mitmete asjade suhtes, et need on valesti tõlgendatud.

Siin õigsuse võitluses hakkavad juba rohkem mängima rolli metanarratiivid, mis on ka üks postmodernismi tunnuseid. Kui piisavalt suur arv inimesi on asjas ühel nõul ning seda kirjeldatakse kui õiget viisi või suhtumist siis jääbki üldarusaam, et see on teadatuntud tõde sellest hoolimata, kas ta ka päriselt seda on.

Salajane silm Kristiines

Nagu ette nähtud, saime oma kolmeliikmelise meeskonnaga kokku ja inimeste õigusterikkumine võis alata. Sihtmärgiks valisime Kristiine kaubanduskeskuse, kuna see oli meile kolmele kõige lähim suurim kaubanduskeskus, kus saaki jagus ohtralt või vähemalt nii me alguses arvasime. Tuleb välja, et terve pere poodlemas näha ei ole üldsegi nii tavaline nähtus - suuresti oli kas ema või isa lapsega või siis ainult vanemad inimesed. Võib-olla laste poodi toomine polegi liiga hea mõte... nende enda huvides või nii, kuid pärast ~20 minutilist ootamist õnn näkkas ning me leidsime endale ohvrid. 

Ma siin postituses väga pikalt ning detailselt ei hakka meie retke kirjeldama, sest selleks oligi meie rühma koostatud pigem tekst. Niisiis räägin ma enda vaatest ja tähelepanekutest rohkem. Nagu ka kirjutatud grupipostituses siis kõige jõulisemaks juhiks tundus olema siiski "hea tuju tegur" või kuidasiganes seda peaks nimetama. Mina isiklikult üritasin jälgida seda perekonda võimalikult kaugelt, et ei tekiks kahtlast muljet ja vahetevahel olla juba neist ees, et pigem võiksin mina küsida, et kas te jälitate mind? Põhjus, miks ma sellest räägin on nimelt see, et oodates panin ma tähele veel ühte kolmeliikmelist perekonda, kelle pereisal kohe kindlasti ei olnud hea tuju. Kui laps soovis midagi head korvi panna siis ta sai koheselt eitava vastuse, mis omakorda soodustas ka lapse halva tuju tekkimist. Oleks aga pereisal olnud hea tuju oleks ta kindlasti kas öelnud delikaatsemalt lapsele ära või siis lubanud üleüldsegi võtta seda maiustust. Meie jälitatavate tujud olid aga hea ja sai ostetud üsna palju rämpstoitu. Ma kindlasti ei saa väita, et see ei kuulu nende tavapäraste harjumuste hulka, tujudest hoolimata, kuid siis olen suhteliselt veendunud, et põhjus oli selles. Keegi neist ei tundunud olema ülemääraselt ülekaalus, et see võiks olla nende igapäevaharjumus.

Kui nüüd üldistada ning laiendada kaubanduskeskuses üleskerkinud "hea tuju teguri" hüpoteesi siis võiks öelda, et tuju mängib üleüldse väga suurt rolli suhtlemises. Kuigi see on iseeneset loogiline siis ma pigem pean silmas just otsuste tegemist. Tujust sõltuvalt tehakse ka selliseid otsuseid, mis ei kuulu enam "tuju piirkonda", vaid peaks olema pigem juhitud kas kaine mõistuse või vastavalt millegi muu poolt. Ilmselt võib seda siis nimetada emotsioonipõhiliseks otsustusteks.

Täiendatud 9. detsembril 2013 ---------------------------------

Et analüüs oleks siis kõikehõlvam, postitan siia ka Moodleisse riputatud meie rühma eneseanalüüsi.

Eneseanalüüs

Meie vaatlus oli mitte-osalev ning lähtus kvalitatiivsest uurimismeetodist.

Vaatlus oli struktureerimata, nimelt mingit plaani meil ei olnud, et kuidas perekonda valida või neid jälitada. Ainsad kriteeriumid olid, et lähme poodi, otsime sobiliku pere (isa, ema ja laps) ning seejärel jälgime neid ning üritame järeldusi teha nende ostude ja/või otsuste põhjal.

Põhirõhu panime perekonna omavahelisele suhtlusele, emotsioonidele. Vähem jälgisime nende täpset toodete valikut. Seda põhjustas ka juba meie distants nendest - me võisime küll näha, mida nad umbes võtsid, kuid mitte nimelise täpsusega. Üldjuhul siiski tundus, et allahindlustest ega spetsiaalsetest pakkumistest ennast häirida ei lastud ning valiti endale meelepäraseid asju.

Kellaaja valik oli meil hea - 18.00, kuid päevaks sattus olema reede, mis võib-olla kõige parem valik ei olnud. Oleks me läinud näiteks nädalavahetusel, oleks (ilmselt) tõenäolisem olnud, et leiame rohkem peresid ning nende otsused ostude kohapealt on rohkem läbimõeldud ning mitte kiirustatud.

Miinuseks oli see, et ei viinud end kurssi ühegi teooriaga - mõtlesime, et idee on selge ning üheselt teostatav, kuid kui hetk jõudis kätte, millal uurimist pidi alustama, tekkisid koheselt mitmed küsimused, millele vastust ei osanud anda. Näiteks - mida täpselt me peaksime uurima, kas rohkem nende käitumist või ostuvalikut. Ka nende valikut ei osanud me kuidagi analüüsida teaduslikkus mõttes.

Kasuks oleks kindlasti tulnud ka pere vaatlemisest tulnud järelduste ning tähelepanekute kirja panemine. Kui me poleks kolmekesi olnud, oleks kindlasti hilisem meeldetuletamine keerukam olnud ning tõenäoliselt jäi meil nii üht kui teist unustusse, mida me tegelikult poes olime täheldanud.

Danah Boyd

TIMES jaoks kirjutatud artikkel "Keeping Teens ‘Private’ on Facebook Won’t Protect Them".

Nii kuidas mina sellest artiklist ja Danahi mõtetest aru sain siis tema arust ei peaks alaealiste osalemist avalikus elus takistama. Teksti järgi lubatakse Facebookis alles hiljuti noortel vanuses 13-17 oma profiil avalikustada ja terve maailmaga oma elu jagada. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et inimesed kes on <17 on ilmselt suurema osa oma elus arvutile ligipääsu omanud. Kuna meil on juba nagunii infotehnoloogia ühiskond, kus kõigil on võimalik üksteisega seotud olla ning barjäärid on ainult keelepõhised siis võib öelda, et ta jutt peab paika.

Artiklis oli ka hästi öeldud, et selleks, et saada osaks ühiskonnas tuleb ka selles osaleda, kuidas muidu kogemus tuleb. 

Samas tuleb seda kõike ka natukene ettevaatlikult võtta. Viimane juhtub tuleb meelde suvest, millal Inglismaal üks noor neiu endalt elu võttis, sest teda kiusati Interneti teel. Kuigi selliseid juhtumeid palju ei ole, ei saa neid kergekäeliselt võtta. Pealegi ei taha keegi portaalidest seda enda südametunnistusele võtta. Ma põhimõtteliselt olen nõus väitega, et see pole tehnika asi öelda, millal keegi võib avalikust elus osa võtta, kuid leian ka põhjendatult portaalide ettevaatlikuse lubamaks noori avalikustama oma elu. Põhjus on ilmselt siiski pigem ametlikkuses, et neid ei saaks süüdistada millegi pärast - enda eest mitte vastutavatel inimestele ei lubata selliseid asju teha, mille eest nad peaksid teoreetiliselt vastutust võtma. Aga juba see, et nad nüüdsest lubavad noortel oma profiile avalikustada näitab, et liikumine toimub õiges suunas. Pealegi tegelikult on Internetis suhteliselt võimata piirata kellegi tegevusi tema vanuse järgi, sest oma sünniaasta muutmine on muudetav ühe klikiga.

Täiendatud 20. novembril kell 23:55 -----------------------------

Üldiselt minu sõnum/mõte selle koha pealt oleks järgnev : kuna noored veedavad nagunii metsikult palju aega Internetis ning on konstantses meediavoolus siis ei ole mõtet ega saagi takistada noortele ligipääsu üldsusele kaasarääkimise osas. Siinkohal on näha, et Danahiga olen ma nõus. Samas, mida "kaasarääkimine" või tsiteerides otse tekstist : "lubada osaleda avalikus elus" (allowed to participate in public life) tähendab? Miformaatoreid on kindlasti valdav osa ning kaheldavalt eksib ka mõni informaator nende sekka ära. Mida võidavad <17 noorukid sellest, kui neil lubatakse end "avalikult jagada" kõigile? Või pigem, et  m i d a  neil jagada on? Sellest ka ilmselt päriselt Internetis rakendatud piirangud - kasutegur on suurem, kui kaitsta (kui see on õige sõna, millega seda nimetada) neid avalikkuse eest, kui et lubada neil postitada asju, millest nagunii üldsusel reeglina võitu ei ole. 

One of the most crucial aspects of coming of age is learning how to navigate public life.

Samas kas profiili avalikustamine on just see õige meetod õppimaks navigeerima avalikus elus? Kahjuks tuleb mult rohkem retoorilisi küsimusi kui vastuseid. Üldine seisukoht kaldub ikkagi olema, et las avalikustavad oma profiile, kui leiavad, et vajadust on. Kuidagi peaks üritama leida mooduseid, kuidas neid kaitsta neid avalikustatuna, kui et sundida olema privaatsed.

Lõpetuseks siiski väike mõte või kartus - kas sotsiaalvõrgustikud on üleüldse hea meetod harjumaks avaliku eluga? See võib kohati väga vale illusiooni luua elust, sest kõik on nii muudetav ning valdavalt on postitused ikkagi suhteliselt monoloogsed. Tõsi, kommentaarid on aga kes sinna ikka väga põhjalikku juttu hakkab kirjutama ning neid on väga lihtne ära kustutada. Nagu vaigistaks oppositsiooni kui midagi ei meeldi. Kommunikeerimine seisneb ikkagi üksteise ära kuulamises ja mõtete jagamises.

Megalomaniac

Nagu loengus soovitatud, sisaldab see postitus endas mõtteterasid seoses lauluga Incubuse lauluga "Megalomaniac". Kuna nende laul oli väga ennastkordav (ehk unikaalsete sõnade poolest lühike) siis saab ka selle postituse sisu olema suhteliselt lühike.

Laul ja selle sõnum oli tegelikult täpselt sellised nagu ma enne kuulamist ootasingi - ühepoolselt kritiseeriv ja mittemidagiütlev. Ma saan aru, kuhu nad selle kõigega umbes sihivad aga tegelikult see pole midagi sisukat ega arukat. Mis me sellest laulust siis teada saame? Seda, et diktaatorid või "suurushullus" on negatiivne nähtus? Midagi veel, mida me juba ei teadnud? Nad kindlasti ei ole esimene ja veel kindlamalt ei jää ka viimaseks bändiks või artistiks, kes seda sama sõnumit kerge lüürilise erinevusega edasi annavad.

Wag the Dog

Veel üks film siis läbi vaadatud, seekord poliitilisel temaatikal. Enne lugemist mainin ära, et allolev tekst sisaldab endas SPOILEREID ning ei soovita seda lugeda juhul kui film on endal vaatamata ning soovinimekirjas.

Kõigepealt mainin niipalju filmi kohta, et see on üldiselt ehtne näide sellest, miks ma olen (äärmiselt) skeptiline teleka, raadio või isegi üldiselt meedia suhtes - manipulatsioon. See, et filmi žanr kuulub komöödia alla ei tähenda, et see päriselt osaliselt tõde ei ole. Kuidas see ütlus käibki : "Igas naljas on terake tõtt." Või vähemalt midagi sarnast. Ning kui reaalselt hakata mõtlema siis poliitika üks žanritest on ka komöödia - järelikult on kõik õigesti. Samas see on ehtne näide sellest kui lihtne on inimesi ninapidi vedada. Piisab ainult headest ning piisavalt usutavatest valedest, sest lõppkokkuvõttes, kellel on ikka aega, et igat väikest detaili üle kontrollida, kas see vastab ikka tõele.

"What did television do to you?"
"It destroyed the electoral process"

Mitte, et kui massikommunikatsiooni vahendeid ei oleks, siis oleksid poliitikud ausamad aga sellises olukorras me juba oleme. Ka see aeg, millal me puutume näiteks poliitiliste lubadustega või üldiselt poliitikutega "kokku" on ju tegelikult miniskulaarne (saan ainult enda eest rääkida). Enne valimisi hakkab mõistagi see kamm peale, et kes mida lubab ja igast nimesid loobitakse meile ette, kelle hulgast me peaks enda lemmiku välja valima. Tõttöelda peaks... või et mitte liiga asjalikud olla - võiks me kõik terve aeg olla kursis, kuidas poliitikud oma kohustustega hakkama saavad ja vastavalt otsusi tegema mitte nii, et paar kuud enne valimisi ühe kõrvaga valimislubadusi kuulama. Kui paljud need meile ikka meelde täpselt jäävad, laseme teisest kõrvast välja. Valima peaks tegude, mitte sõnade põhjal. Ning oleme ausad, inimesed kuulevad ikka seda, mida nad tegelikult tahavad kuulda. See teeb kommunikatsioonimeediumid veel mõjuvõimekamaks. 

Piisab sellest kui sa ütled inimestele seda, mida nad tahavad kuulda ja voilà. Nagu ka filmi tulemusest näha oli (mis sellest, et mängufilm), hea poliitiku valem on hästi valetamine ja näitlemine. Sest olgem ausad, kui paljud meist päriselt teavad, palju meile valetatakse ning mis nende peas toimub. Kui kindlust tekitab...

Inside Facebook

Niisiis karuema soovitusel sai vaadatud filmi Inside Facebook (http://www.dailymotion.com/video/xmso1d_mark-zuckerberg-inside-facebook-full-doc_tech). Ilmselt tänapäeva ühiskonnas ei saagi kommunikatsioonist rääkides Facebooki mitte mainida arvestades selle suurust ning "tähtsust". Esimese asjana mainin ma koheselt ära, et ma ise ei ole Facebooki kasutaja ega ole kunagi kasutanud ühtegi muud sotsiaalvõrgustikku. Loodetavasti saab selle postitusega nii ühes kui teises asjas selgust. Karta on, et see ei saa väga sotsiaalvõrgustikke ülistavaks postituseks olema.

Esimene hetk filmis, mille kohta ma mõtlesin, et võiks siin kirjutada oli see, kui räägiti inimeste aja veetmise pikkusest Facebookis ning sellest, kui suurt rolli see meie eludes mängib. See on ka peamine põhjus, miks isiklikult ühtegi sotsiaalvõrgustikku ei kasuta, olgu siis hirmust või teadlikkusest. Iseenesest idee on ju väga õige - hoida terve maailm ühenduses. Sõnumeerimine ning informatsiooni edastamine toimub sekundite vältel. Kas käesolev hetk polegi see, millest on kommunikatsiooni mõttes aegade algusest peale eesmärk olnud - suuta suhelda terve maailmaga ning vähese vaevaga? Jah, ilmselt on. Samas mõistagi kaasneb heaga ka halb. Mis selles siis halba on, et sotsiaalvõrgustik x (antud juhul siis Facebook) on nii laialt levinud? Võib-olla sõna 'halb' ei ole korrektne vastavat olukorda kirjeldama, kuid ma üritan oma mõtet võimalikult selgelt edastada. (Ma ei ootagi, et keegi peaks minuga ühel nõul olema aga õnneks me elame vabas riigis ja meil on õigus oma arvamusele.) Kogu suhtlust üritatakse viia virtuaalsele tasandile. Platvormid ehitatakse võimalikult mugavaks, et saaks kõik oma suhtlus ära teha digitaalsel teel. Seda tehes kaasneb ka paratamatus - sõnumi edastamine on vajal mingil kujul standardiseerida. Inimesed aga ei ole standardiseeritud - igal ühel on oma näojooned, iseloom, kombed, naljakad harjumused etc. Neid asju ei kanna virtuaalne keskkond mitte mingi valemiga edasi (va audio- või videokõne). Kui kuskil on näha smaili " :D " siis see näeb välja täpselt samasugune ühes arvutis kui ka ülejäänud 500 miljoni inimese arvutis. See on mitte midagi ütlev, inimene ei pruugi naeratadagi päriselt või heas tujus olla. Mis selle kõige mõte siis on? Sama käib filmis mainitud Facebooki "sõprade" kohta. Osad oskasid öelda oma kolme-neljakohalise "sõprade" arvu täpselt välja - järelikult nad peavad järge ja on sellest teadlikud nagu oleks see mingi näitaja. Kerge meeldetuletus, et see sõna (sõber) ei pea paika, nad oleks võinud nimetada seda millekski paremaks nagu "suhtlusringis olev isik" või midagi muud asjakohasemat. Ühesõnaga ärge unustage oma sõpradega suhelda ja kokku saada! Ei tule ühtegi olukorda meelde, kus keegi oleks öelnud: "Ma mäletan väga hästi seda sotsiaalvõrgustikus x toimunud vestlust, head mälestused!" Head mälestused tulevad ikkagi koosveedetud aegadest.

Huvitav, kas me jõuame mingi aeg sinnamaani, et sotsiaalvõrgustikud on suutelised tapma juba meie suulist ning näost-näkku suhtlemise kommunikeerimise oskust? Kirjaliku oskusega on küll nii juhtunud. Kõik need lühendid, lühilaused ja ebakorrektsed laused... See on ju Internet, "keda õigekiri huvitab". 

Kõigest sellest võiks veel pikalt ja täpselt kirjutada aga ma säästan hetkel lugejat ning Google andmebaase baidikasutusest.

Communication, Power and Counter-power in the Network Society

Postituse pealkiri on esimeseks ülesandeks antud loetava teksti pealkiri. Esimesi lehekülgi lugedes oli küll tunne, et pooltest asjadest ei saa aru, kuid mida edasi seda rohkem lihtsamalt lugemine läks. Oli siis selleks põhjuseks kas see, et teksti läks rohkem "inimkeelseks" (vähemalt minu jaoks) või siis mindset läks loetava teksti kohta paika.

Kuna ma siiski olen informaatik (loe : programmeerija) siis olen ma harjunud rakendama rohkelt sellist mõistet nagu abstraktsioon. Põhjus miks ma seda mainin on nimelt see, et ma ilmselt räägin (paratamatult) teemadest rohkem abstraktselt ehk ilma konkreetsete näideteta. Eks ma proovin rohkem spetsiifilisem olla, kuid lubada ei saa, et oma mõtetega üldiseks ei lähe.

Artikli sisuks oli meedia ja poliitika, nende omavaheline suhe ning massiline enesekommunikatsioon (termin, mis on suhteliselt mittemidagiütlev). Kas asju ei võiks nimetada nii, et nad kirjeldaksid koheselt ning üheselt, millega tegu on?

Esimene pool rääkis meediast ja poliitikast. Peamine asi, mis silma jäi, oli hästi kirjeldatud poliitikute tähtsust poliitika suhtes - nad on mingisugusele poliitikale inimeste jaoks tekkinud "näod" / juhtfiguurid. Inimesed viivad kokku poliitiku näo konkreetse valitsemispoliitikaga. Nagu sellest mõista on, tähendab see seda, et poliitik on saadik. Vastasleeril piisab oma opponendi juhtfiguuri "hävitamisest", et nende edu rohkelt vähendada. Vahetevahel lausa juhtub, et täpselt enne valmisi tuleb välja mingi juhtfiguuri must minevik - Oi milline kokkusattumus... Sellest võib ka järeldada järgmist - mida tugevam ning võimekam (vahest ka või isegi pigem manipuleerivam) juhtfiguur, seda suuremalt saadab ka teda edu oma tegemistest. *Sisesta ajalooline näide siia*. Neid on rohkelt olnud. Ega Eesti mingisugune erand ei ole - kõik kehtib siin samamoodi nagu me ilmselgelt kõik juba teame ning vast ei ole vaja isegi hakata konkreetseid näiteid tooma.

Ka artiklis oli mainitud, et inimesed tihtipeale otsustavad oma valmistulemuse hoopis selle põhjal, kes neile ei meeldi. Miks ei võiks valimised hoopis olla sellised, et toimub parteide vastu hääletamine. Vaadates reklaame ja poliitilisi lubadusi jääb küll selline mulje nagu eelnevalt toodud mõte on ellu viidud. Toimub ainult üksteise mustamine, mitte mingit austust ega ausust. Lihtsalt unarusse on jäänud hääletamise viisi ümberpööramine - me endiselt peame hääletama parteide poolt, kes meile meeldivad. Või siis õigem oleks öelda, et kõige vähem ei meeldi.

Mina ja kommunikatsioon

Kes mina olen?

Minu nimi on Manuel ja ma olen 21 aastat vana ning elanud terve elu Tallinnas. Keskkoolis käisin ma Gustav Adolfi Gümnaasiumis ning otse pärast gümnaasiumit tulin ma Tallinna Ülikooli informaatikat õppima. Kuigi ma algselt polnud oma valikus kindel ning see ei olnud tehtud põhjendatult siis nüüdseks olen ma veendunud, et sellest paremat ala mulle ei leidu ning õpingud saavad õnneliku lõpu (siis kui nad läbi saavad). Käsil on juba kolmas aasta, mille saab loodetavasti ka sel õppeaastal lõpetatud. Järelikult on mul praeguseks käsil viieteistkümnes õppeaasta ning ma pean tõdema, et hetkel tundub olema seda liiga palju. Võib-olla oleks pidanud aasta vabaks võtma enne ülikooli? Olukord on igastahes selline ja muuta seda ei saa.

Miks kommunikatsioon?

Ma olen alati olnud inimene, keda huvitab kuidas inimestega õigesti suhtlemine võib drastiliselt tulemust muuta ning samas meeldib mulle ka väga teistega niisama suhelda ning arvamusi vahetada - järelikult tundus selle loengu teema minu huviorbiidiga kattuma. Kuna ma siiski üldiselt seda ala ei õpi siis ma võtangi seda kui sissejuhatust kommunikatsiooni. Loodetavasti jääb midagi asjalikku külge ning saab silmaringi laiendatud. 

Informaatika on ka selline ala, kus palju tuleb tegemist teha paljude erinevate inimeste, kes võivad päris olla ükskõik, mis maailma otsast. Kuna kirjalik suhtlus on põhimõtteliselt ainuke viis, kuidas omavahel suheldakse siis on omavahel "õigesti" kommunikeerumine on selle juures üks tähtsamaid osasid. Siit siis veel üks põhjus, miks seda kursust õppima tulla - et arendada oma kommunikeerumise võimet.