Kokkuvõte

Saabki siis see kursus läbi ja on aeg teha viimane kokkuvõttev postitus.

Võin öelda, et kursus pakkus mulle suhteliselt täpselt seda, mida ma ka ootasin ehk arengut kommunikatsiooni ning sellega seotud aladel. Ka mõlemad ülesanded olid huvitava varjundiga ning pakkusid uue kogemuse, mida muidu poleks kunagi ise pähe tulnud teha.

Lõviosa loengus saadud teadmistest moodustab loetud soovituslik materjal ja filmid, mis said selle käigus läbi vaadatud. Üritab ka edaspidi jälgida näiteks Danah Boydi tegevusi ning mõtteväljendusi.

Teine osa, mis kindlasti aitas oli vaatluse ülesanne. Sealt sai õpitud seda, et kui algselt tundub eesmärk olema kindel siis tasub ikkagi oma plaan hoolikalt läbi mõelda, kuidas asju teha ning mis kujul.

Ega ma pikemalt ei oskagi midagi öelda. Kui ma peaks valima, kas soovitada kellelegi võtta seda loengut või mitte siis oleks see soovitus positiivne. Minul, kui inimesel, kel polnud kohustus seda loengut võtta, on selle hinnangu väärtus kõrgem kui nendel, kes peavad seda ainet võtma.

Ilusaid eesolevaid pühi kõigile!

Massikommunikatsioon

Sai siis loetud John Fiske raamatut "Introduction To Communication Studies". Kuna sõna massikommunikatsioon on meil aktuaalne teema siis on ka selle postituse sisu selle temaatikaga. Raamatus on mitmeid mudeleid välja toodud, kuid silma jäi Lasswelli oma. Selles seisab, et kui me soovime mõista massikommunikatsiooni protsessi siis on meil vaja mõista järgneva mudeli samme :

1) Kes (kommunikaator)

2) Ütleb mida (sõnum)

3) Läbi mis allika (meedium)

4) Kellele (publik)

ning

5) Mis mõju see avaldab

Lasswelli sõnul on sellel mudelil 3 funktsiooni :
1) Keskkonna jälgimine

2) Ühiskonna osade seoste jälgimine

3) Kultuuri edastamine põlvkondade vahel

Võtame mõne ettejuhtuva uudise ning analüüsime seda Lasswelli mudeli järgi :

ERRi juhtkond tahab vabaneda sporditoimetuse juhist Marko Kaljuveerist

1) Kommunikaator - ERR

2) Sõnum - Juhtkond tahab vabaneda Marko Kaljuveerist

3) Meedium - Postimees

4) Publik- Rahvas üldiselt, kuid pigem spordihuvilised

5) Mõju - Rahvas on kursis sellega, kes on sporditoimetuse juht ERRis

Tarbijakaitseamet hoiatab kahtlase e-poe eest

1) Kommunikaator- Tarbijakaitseamet

2) Sõnum - Eksisteerib kahtlane e-pood

3) Meedium - Postimees

4) Publik - Kõik inimesed, kes sooritavad oste e-poes

5) Mõju - Inimesed oleksid kursis nimetatud e-poega ning ei sooritaks sealt oste enda huvides

Kui nii uurida erinevaid uudiseid siis on selgelt näha, et mudel on konkreetne, hästi rakendatav ning lihtsasti järgitav. 

Mudeli puhul on tähtis osa ka sellele, et erinevate osade muutmisel võib muutuda ka mõju inimestele. Kui lihtsate uudiste puhul võib-olla nii suurt vahet ei ole, kes selle näiteks avaldas siis teistes olukordades hakkab see juba suuremat rolli mängima.

Üks suuremaid miinuseid, mis selle mudeli puhul aga võib välja tuua on see, et kuigi kaetud on sõnumi mõju inimestele siis puudutamata teemaks on tagasiside, mis on tegelikult kommunikatsiooni üks väga tähtsaid osasid. Sellest hoolimata on tegu hea ning lihtsa mudeliga, mis võtab väga selgelt kokku massikommunikatsiooni tähtsad punktid.

Kas pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna?

Siin siis ka meie väljavalitud "kaanepilt".

Tuleb välja, et algselt tunduv lihtne ülesanne osutus hoopis keerukamaks. Kui paluda pildistada kommunikatsiooni ühiskonnas, mida see peaks endast kujutama? Algselt sai ringi käidud ning vaadeldud linnapeal liikuvaid inimesi otsidest neist mingit seost kommunikatsiooniga aga see ei tundunud kuidagi paeluv. Ei pakkunud eriti huvi, me kõik suhtleme iga päev ning see on nii tavaline osa meie elust, et suuremalt jaolt sõnade vahetamine ongi esimene asi, mis seostub meil sõnaga "kommunikatsioon". Niisiis tundus liiga lihtne tee olema pildistada suhtlevaid inimesi. Tükk aega läks mõtlemisele, mida siis ikkagi peaks pildistama. Õnneks tuli meelde seesama seinale tehtud sõnum, mis ka juhtpildiks ning sellest ka mõte otsida igalt poolt kuhugi peale maalitud, kleebitud, kritseldatud või misiganes sõnumeid ning üritada analüüsida nende sõnumeid.

Pärast tükki aega kõndimist olime me saanud erinevatest kategooriatest pilte ning järgnevas tekstis ka üritus minu poolt neid analüüsida, kuidas nad meiega suhtlevad ning mis sõnumiga.

Üldiselt tunduvad sellised teosed jagunema erinevalt : informatiivsed, lihtsad sõnumid, kunstilised, sõnumitud (ning kindlasti veel rohkemaid). Vastavas järjekorras ka analüüs.

Informatiivsed / Reklaamivad

See tundus olema parim näide informatiivsusest, sest siin on mitu erinevat asja koos : ühe eesti hip-hop artisti albumi ning takso äpi promo. Üldiselt oli väga rohkelt näha mingeid üritusi promovaid kleepekaid. Nende eesmärk on väga lihtne ja ühene - kuulutada meile mingit toimuvat üritust eesmärgiga saada meid seda külastama. Sellega tuleb meelde ka NPNK promokampaania, kus riputati üle linna täis NPNK logosid, kuid siis veel keegi ei teadnud, mida see endast kujutab ning sai suurt tähelepanu - hea meetod kommunikeerimaks inimestega ilma otsese sõnumiedastajata.

Siinkohal on hea mainida, et kuna kujutise autorit pole põhimõtteliselt kunagi teada siis on see sõnum edastatud maksimaalselt puhtas vormis - edastaja kohta eelarvamusi ei teki, sest teda ei ole. Nii jääbki kõik see aeg endale mõtisklemiseks, mida see kõik endast kujutab ning kuidas tõlgendada.

Tundub isegi olema väga aktiivne "kampaania". Jällegi jääb omajagu ruumi tõlgendamiseks. Kas sõnum on kindlasti F*CK NAZIS või on see lihtsalt meie teadvuse poolt esimene loogiline väljaloetav sõnum ning tegelikult mõne EKA tudengi manipulatsioon või test meie ajurakkudele? Tegelikult on see riietefirma, mis on tõesti selle "kõige loogilisema" sõnumiga, kuid point on siiski selles, et kui vastus ei oleks netist koheselt leitav siis mida me peaks arvama? Kuidas ning mis sõnumiga see meid kõnetab?

Lihtsad sõnumid

Neid leidub ka rohkelt. Huvitav, mis eesmärgiga need tehtud on? Kindlasti ei usu, et see kedagi reaalselt solvab, sellest ka küsimus. Tundub, et paljude jaoks on just kõige parem viis tänavakunstis inimestega kommunikeerumiseks lihtsate sõnumite edastamine, mis ei ole tegelikult mingilgi viisil põhjendatud või lahtiseletatud, millest ka nende kasutatamatus. Mõistagi kõik sõnumid pole negatiivsed (kui eesolevat kirja saabki üldse negatiivseks pidada). Ka lihtne viis kommunikeerumiseks ning konkreetse ja lühikese sõnumi edastamiseks. Vaevalt keegi eriti jääks seisma, et mingisugust pikemat teksti lugeda.

Kunstilised

Kas ma olen ainuke, kes näeb jänest ülemisel pildil?

Neid leidub kindlasti kõige vähem. Lausa eraldi oli meeles kahe kõnetava kunstilise maalingu asukohad, mis olid kusjuures väga suured ning ilusti teostatud aga uskumatu - mõlemad olid üle värvitud. Tundub, et vandalismikunstist ei peeta lugu. Suuresti on kunst just see, mis defineerib meid kui indiviidi või isegi ühiskonda.

Sõnumitud

Meie armastatud infosüsteem Õis (OiS.tlu.ee) ja Dima kõrvuti. Nende mõte jääb kõige rohkem arusaamatuks ja neid leidub ka kõige rohkem. Nendel ei ole mingit kommunikeerumisega seotud eesmärki. Kõigesti üks ühiskonna lahutamatu osa, mida me kõik peame kahjuks taluma. Siiski ka nende autorid on üks osa ühiskonnast, kust me elame nii et seda võib siis vast nimetada osaks "rahva kunstist".

Postmodernism kommunikatsioonis

Keeruline väljend teine - postmodernism. Pärast lugemist ning mõtte ragistamist hakkas pilt selginema, kuid siiski vajaks see teema palju rohkemat uurimist kui praegu tehtud sai. Üht- või teistpidi, hetkel ammutatud informatsiooni põhjal see postitus ka tuleb.

Üks isiklikke "lemmikväljendeid" oli tekstist kindlasti pre-postmodernism. Kui prefix pre viitab eelnevale ja post viitab pärastisele siis taandub see sõna selgelt modernismiks. Kuigi tekstis oli kirjeldatud, mida see kõik endast kujutab siis ma endiselt nendin, et ei talu halvasti või ebaselgelt defineeritud muutujaid, sõnu.

Kui postmodernismi üks peamistest seisukohtadest on see, et mitte ükski väide pole objektiivne ning on tõlgendatud seda kasutava inimese poolt siis võib vist öelda, et me oleme üksteisega suhtlemise ja mõistmisega päris hästi hakkama saanud. Samas jälle tundub, et mis puutub reaalsusesse siis see mitte-objektiivsus on ikkagi suhteliselt fiktsioon. Võib-olla ma olen selle kontseptsioonist valesti aru saanud, kuid isegi kui asjad on teoreetiliselt täielikult objektiivsed siis üldsuse arusaam subjektist määrab ära sellest kohase arusaama. Siin tasub mainida, et kuna üldsust ei saagi kunagi üheselt näiteks mingi seisukoha poolt või vastu hääletama panna siis võibki tekkida mitmete asjade suhtes, et need on valesti tõlgendatud.

Siin õigsuse võitluses hakkavad juba rohkem mängima rolli metanarratiivid, mis on ka üks postmodernismi tunnuseid. Kui piisavalt suur arv inimesi on asjas ühel nõul ning seda kirjeldatakse kui õiget viisi või suhtumist siis jääbki üldarusaam, et see on teadatuntud tõde sellest hoolimata, kas ta ka päriselt seda on.

Salajane silm Kristiines

Nagu ette nähtud, saime oma kolmeliikmelise meeskonnaga kokku ja inimeste õigusterikkumine võis alata. Sihtmärgiks valisime Kristiine kaubanduskeskuse, kuna see oli meile kolmele kõige lähim suurim kaubanduskeskus, kus saaki jagus ohtralt või vähemalt nii me alguses arvasime. Tuleb välja, et terve pere poodlemas näha ei ole üldsegi nii tavaline nähtus - suuresti oli kas ema või isa lapsega või siis ainult vanemad inimesed. Võib-olla laste poodi toomine polegi liiga hea mõte... nende enda huvides või nii, kuid pärast ~20 minutilist ootamist õnn näkkas ning me leidsime endale ohvrid. 

Ma siin postituses väga pikalt ning detailselt ei hakka meie retke kirjeldama, sest selleks oligi meie rühma koostatud pigem tekst. Niisiis räägin ma enda vaatest ja tähelepanekutest rohkem. Nagu ka kirjutatud grupipostituses siis kõige jõulisemaks juhiks tundus olema siiski "hea tuju tegur" või kuidasiganes seda peaks nimetama. Mina isiklikult üritasin jälgida seda perekonda võimalikult kaugelt, et ei tekiks kahtlast muljet ja vahetevahel olla juba neist ees, et pigem võiksin mina küsida, et kas te jälitate mind? Põhjus, miks ma sellest räägin on nimelt see, et oodates panin ma tähele veel ühte kolmeliikmelist perekonda, kelle pereisal kohe kindlasti ei olnud hea tuju. Kui laps soovis midagi head korvi panna siis ta sai koheselt eitava vastuse, mis omakorda soodustas ka lapse halva tuju tekkimist. Oleks aga pereisal olnud hea tuju oleks ta kindlasti kas öelnud delikaatsemalt lapsele ära või siis lubanud üleüldsegi võtta seda maiustust. Meie jälitatavate tujud olid aga hea ja sai ostetud üsna palju rämpstoitu. Ma kindlasti ei saa väita, et see ei kuulu nende tavapäraste harjumuste hulka, tujudest hoolimata, kuid siis olen suhteliselt veendunud, et põhjus oli selles. Keegi neist ei tundunud olema ülemääraselt ülekaalus, et see võiks olla nende igapäevaharjumus.

Kui nüüd üldistada ning laiendada kaubanduskeskuses üleskerkinud "hea tuju teguri" hüpoteesi siis võiks öelda, et tuju mängib üleüldse väga suurt rolli suhtlemises. Kuigi see on iseeneset loogiline siis ma pigem pean silmas just otsuste tegemist. Tujust sõltuvalt tehakse ka selliseid otsuseid, mis ei kuulu enam "tuju piirkonda", vaid peaks olema pigem juhitud kas kaine mõistuse või vastavalt millegi muu poolt. Ilmselt võib seda siis nimetada emotsioonipõhiliseks otsustusteks.

Täiendatud 9. detsembril 2013 ---------------------------------

Et analüüs oleks siis kõikehõlvam, postitan siia ka Moodleisse riputatud meie rühma eneseanalüüsi.

Eneseanalüüs

Meie vaatlus oli mitte-osalev ning lähtus kvalitatiivsest uurimismeetodist.

Vaatlus oli struktureerimata, nimelt mingit plaani meil ei olnud, et kuidas perekonda valida või neid jälitada. Ainsad kriteeriumid olid, et lähme poodi, otsime sobiliku pere (isa, ema ja laps) ning seejärel jälgime neid ning üritame järeldusi teha nende ostude ja/või otsuste põhjal.

Põhirõhu panime perekonna omavahelisele suhtlusele, emotsioonidele. Vähem jälgisime nende täpset toodete valikut. Seda põhjustas ka juba meie distants nendest - me võisime küll näha, mida nad umbes võtsid, kuid mitte nimelise täpsusega. Üldjuhul siiski tundus, et allahindlustest ega spetsiaalsetest pakkumistest ennast häirida ei lastud ning valiti endale meelepäraseid asju.

Kellaaja valik oli meil hea - 18.00, kuid päevaks sattus olema reede, mis võib-olla kõige parem valik ei olnud. Oleks me läinud näiteks nädalavahetusel, oleks (ilmselt) tõenäolisem olnud, et leiame rohkem peresid ning nende otsused ostude kohapealt on rohkem läbimõeldud ning mitte kiirustatud.

Miinuseks oli see, et ei viinud end kurssi ühegi teooriaga - mõtlesime, et idee on selge ning üheselt teostatav, kuid kui hetk jõudis kätte, millal uurimist pidi alustama, tekkisid koheselt mitmed küsimused, millele vastust ei osanud anda. Näiteks - mida täpselt me peaksime uurima, kas rohkem nende käitumist või ostuvalikut. Ka nende valikut ei osanud me kuidagi analüüsida teaduslikkus mõttes.

Kasuks oleks kindlasti tulnud ka pere vaatlemisest tulnud järelduste ning tähelepanekute kirja panemine. Kui me poleks kolmekesi olnud, oleks kindlasti hilisem meeldetuletamine keerukam olnud ning tõenäoliselt jäi meil nii üht kui teist unustusse, mida me tegelikult poes olime täheldanud.

Danah Boyd

TIMES jaoks kirjutatud artikkel "Keeping Teens ‘Private’ on Facebook Won’t Protect Them".

Nii kuidas mina sellest artiklist ja Danahi mõtetest aru sain siis tema arust ei peaks alaealiste osalemist avalikus elus takistama. Teksti järgi lubatakse Facebookis alles hiljuti noortel vanuses 13-17 oma profiil avalikustada ja terve maailmaga oma elu jagada. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et inimesed kes on <17 on ilmselt suurema osa oma elus arvutile ligipääsu omanud. Kuna meil on juba nagunii infotehnoloogia ühiskond, kus kõigil on võimalik üksteisega seotud olla ning barjäärid on ainult keelepõhised siis võib öelda, et ta jutt peab paika.

Artiklis oli ka hästi öeldud, et selleks, et saada osaks ühiskonnas tuleb ka selles osaleda, kuidas muidu kogemus tuleb. 

Samas tuleb seda kõike ka natukene ettevaatlikult võtta. Viimane juhtub tuleb meelde suvest, millal Inglismaal üks noor neiu endalt elu võttis, sest teda kiusati Interneti teel. Kuigi selliseid juhtumeid palju ei ole, ei saa neid kergekäeliselt võtta. Pealegi ei taha keegi portaalidest seda enda südametunnistusele võtta. Ma põhimõtteliselt olen nõus väitega, et see pole tehnika asi öelda, millal keegi võib avalikust elus osa võtta, kuid leian ka põhjendatult portaalide ettevaatlikuse lubamaks noori avalikustama oma elu. Põhjus on ilmselt siiski pigem ametlikkuses, et neid ei saaks süüdistada millegi pärast - enda eest mitte vastutavatel inimestele ei lubata selliseid asju teha, mille eest nad peaksid teoreetiliselt vastutust võtma. Aga juba see, et nad nüüdsest lubavad noortel oma profiile avalikustada näitab, et liikumine toimub õiges suunas. Pealegi tegelikult on Internetis suhteliselt võimata piirata kellegi tegevusi tema vanuse järgi, sest oma sünniaasta muutmine on muudetav ühe klikiga.

Täiendatud 20. novembril kell 23:55 -----------------------------

Üldiselt minu sõnum/mõte selle koha pealt oleks järgnev : kuna noored veedavad nagunii metsikult palju aega Internetis ning on konstantses meediavoolus siis ei ole mõtet ega saagi takistada noortele ligipääsu üldsusele kaasarääkimise osas. Siinkohal on näha, et Danahiga olen ma nõus. Samas, mida "kaasarääkimine" või tsiteerides otse tekstist : "lubada osaleda avalikus elus" (allowed to participate in public life) tähendab? Miformaatoreid on kindlasti valdav osa ning kaheldavalt eksib ka mõni informaator nende sekka ära. Mida võidavad <17 noorukid sellest, kui neil lubatakse end "avalikult jagada" kõigile? Või pigem, et  m i d a  neil jagada on? Sellest ka ilmselt päriselt Internetis rakendatud piirangud - kasutegur on suurem, kui kaitsta (kui see on õige sõna, millega seda nimetada) neid avalikkuse eest, kui et lubada neil postitada asju, millest nagunii üldsusel reeglina võitu ei ole. 

One of the most crucial aspects of coming of age is learning how to navigate public life.

Samas kas profiili avalikustamine on just see õige meetod õppimaks navigeerima avalikus elus? Kahjuks tuleb mult rohkem retoorilisi küsimusi kui vastuseid. Üldine seisukoht kaldub ikkagi olema, et las avalikustavad oma profiile, kui leiavad, et vajadust on. Kuidagi peaks üritama leida mooduseid, kuidas neid kaitsta neid avalikustatuna, kui et sundida olema privaatsed.

Lõpetuseks siiski väike mõte või kartus - kas sotsiaalvõrgustikud on üleüldse hea meetod harjumaks avaliku eluga? See võib kohati väga vale illusiooni luua elust, sest kõik on nii muudetav ning valdavalt on postitused ikkagi suhteliselt monoloogsed. Tõsi, kommentaarid on aga kes sinna ikka väga põhjalikku juttu hakkab kirjutama ning neid on väga lihtne ära kustutada. Nagu vaigistaks oppositsiooni kui midagi ei meeldi. Kommunikeerimine seisneb ikkagi üksteise ära kuulamises ja mõtete jagamises.

Megalomaniac

Nagu loengus soovitatud, sisaldab see postitus endas mõtteterasid seoses lauluga Incubuse lauluga "Megalomaniac". Kuna nende laul oli väga ennastkordav (ehk unikaalsete sõnade poolest lühike) siis saab ka selle postituse sisu olema suhteliselt lühike.

Laul ja selle sõnum oli tegelikult täpselt sellised nagu ma enne kuulamist ootasingi - ühepoolselt kritiseeriv ja mittemidagiütlev. Ma saan aru, kuhu nad selle kõigega umbes sihivad aga tegelikult see pole midagi sisukat ega arukat. Mis me sellest laulust siis teada saame? Seda, et diktaatorid või "suurushullus" on negatiivne nähtus? Midagi veel, mida me juba ei teadnud? Nad kindlasti ei ole esimene ja veel kindlamalt ei jää ka viimaseks bändiks või artistiks, kes seda sama sõnumit kerge lüürilise erinevusega edasi annavad.