Danah Boyd

TIMES jaoks kirjutatud artikkel "Keeping Teens ‘Private’ on Facebook Won’t Protect Them".

Nii kuidas mina sellest artiklist ja Danahi mõtetest aru sain siis tema arust ei peaks alaealiste osalemist avalikus elus takistama. Teksti järgi lubatakse Facebookis alles hiljuti noortel vanuses 13-17 oma profiil avalikustada ja terve maailmaga oma elu jagada. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et inimesed kes on <17 on ilmselt suurema osa oma elus arvutile ligipääsu omanud. Kuna meil on juba nagunii infotehnoloogia ühiskond, kus kõigil on võimalik üksteisega seotud olla ning barjäärid on ainult keelepõhised siis võib öelda, et ta jutt peab paika.

Artiklis oli ka hästi öeldud, et selleks, et saada osaks ühiskonnas tuleb ka selles osaleda, kuidas muidu kogemus tuleb. 

Samas tuleb seda kõike ka natukene ettevaatlikult võtta. Viimane juhtub tuleb meelde suvest, millal Inglismaal üks noor neiu endalt elu võttis, sest teda kiusati Interneti teel. Kuigi selliseid juhtumeid palju ei ole, ei saa neid kergekäeliselt võtta. Pealegi ei taha keegi portaalidest seda enda südametunnistusele võtta. Ma põhimõtteliselt olen nõus väitega, et see pole tehnika asi öelda, millal keegi võib avalikust elus osa võtta, kuid leian ka põhjendatult portaalide ettevaatlikuse lubamaks noori avalikustama oma elu. Põhjus on ilmselt siiski pigem ametlikkuses, et neid ei saaks süüdistada millegi pärast - enda eest mitte vastutavatel inimestele ei lubata selliseid asju teha, mille eest nad peaksid teoreetiliselt vastutust võtma. Aga juba see, et nad nüüdsest lubavad noortel oma profiile avalikustada näitab, et liikumine toimub õiges suunas. Pealegi tegelikult on Internetis suhteliselt võimata piirata kellegi tegevusi tema vanuse järgi, sest oma sünniaasta muutmine on muudetav ühe klikiga.

Täiendatud 20. novembril kell 23:55 -----------------------------

Üldiselt minu sõnum/mõte selle koha pealt oleks järgnev : kuna noored veedavad nagunii metsikult palju aega Internetis ning on konstantses meediavoolus siis ei ole mõtet ega saagi takistada noortele ligipääsu üldsusele kaasarääkimise osas. Siinkohal on näha, et Danahiga olen ma nõus. Samas, mida "kaasarääkimine" või tsiteerides otse tekstist : "lubada osaleda avalikus elus" (allowed to participate in public life) tähendab? Miformaatoreid on kindlasti valdav osa ning kaheldavalt eksib ka mõni informaator nende sekka ära. Mida võidavad <17 noorukid sellest, kui neil lubatakse end "avalikult jagada" kõigile? Või pigem, et  m i d a  neil jagada on? Sellest ka ilmselt päriselt Internetis rakendatud piirangud - kasutegur on suurem, kui kaitsta (kui see on õige sõna, millega seda nimetada) neid avalikkuse eest, kui et lubada neil postitada asju, millest nagunii üldsusel reeglina võitu ei ole. 

One of the most crucial aspects of coming of age is learning how to navigate public life.

Samas kas profiili avalikustamine on just see õige meetod õppimaks navigeerima avalikus elus? Kahjuks tuleb mult rohkem retoorilisi küsimusi kui vastuseid. Üldine seisukoht kaldub ikkagi olema, et las avalikustavad oma profiile, kui leiavad, et vajadust on. Kuidagi peaks üritama leida mooduseid, kuidas neid kaitsta neid avalikustatuna, kui et sundida olema privaatsed.

Lõpetuseks siiski väike mõte või kartus - kas sotsiaalvõrgustikud on üleüldse hea meetod harjumaks avaliku eluga? See võib kohati väga vale illusiooni luua elust, sest kõik on nii muudetav ning valdavalt on postitused ikkagi suhteliselt monoloogsed. Tõsi, kommentaarid on aga kes sinna ikka väga põhjalikku juttu hakkab kirjutama ning neid on väga lihtne ära kustutada. Nagu vaigistaks oppositsiooni kui midagi ei meeldi. Kommunikeerimine seisneb ikkagi üksteise ära kuulamises ja mõtete jagamises.