pühapäev, 3. november 2013

Communication, Power and Counter-power in the Network Society

Postituse pealkiri on esimeseks ülesandeks antud loetava teksti pealkiri. Esimesi lehekülgi lugedes oli küll tunne, et pooltest asjadest ei saa aru, kuid mida edasi seda rohkem lihtsamalt lugemine läks. Oli siis selleks põhjuseks kas see, et teksti läks rohkem "inimkeelseks" (vähemalt minu jaoks) või siis mindset läks loetava teksti kohta paika.

Kuna ma siiski olen informaatik (loe : programmeerija) siis olen ma harjunud rakendama rohkelt sellist mõistet nagu abstraktsioon. Põhjus miks ma seda mainin on nimelt see, et ma ilmselt räägin (paratamatult) teemadest rohkem abstraktselt ehk ilma konkreetsete näideteta. Eks ma proovin rohkem spetsiifilisem olla, kuid lubada ei saa, et oma mõtetega üldiseks ei lähe.

Artikli sisuks oli meedia ja poliitika, nende omavaheline suhe ning massiline enesekommunikatsioon (termin, mis on suhteliselt mittemidagiütlev). Kas asju ei võiks nimetada nii, et nad kirjeldaksid koheselt ning üheselt, millega tegu on?

Esimene pool rääkis meediast ja poliitikast. Peamine asi, mis silma jäi, oli hästi kirjeldatud poliitikute tähtsust poliitika suhtes - nad on mingisugusele poliitikale inimeste jaoks tekkinud "näod" / juhtfiguurid. Inimesed viivad kokku poliitiku näo konkreetse valitsemispoliitikaga. Nagu sellest mõista on, tähendab see seda, et poliitik on saadik. Vastasleeril piisab oma opponendi juhtfiguuri "hävitamisest", et nende edu rohkelt vähendada. Vahetevahel lausa juhtub, et täpselt enne valmisi tuleb välja mingi juhtfiguuri must minevik - Oi milline kokkusattumus... Sellest võib ka järeldada järgmist - mida tugevam ning võimekam (vahest ka või isegi pigem manipuleerivam) juhtfiguur, seda suuremalt saadab ka teda edu oma tegemistest. *Sisesta ajalooline näide siia*. Neid on rohkelt olnud. Ega Eesti mingisugune erand ei ole - kõik kehtib siin samamoodi nagu me ilmselgelt kõik juba teame ning vast ei ole vaja isegi hakata konkreetseid näiteid tooma.

Ka artiklis oli mainitud, et inimesed tihtipeale otsustavad oma valmistulemuse hoopis selle põhjal, kes neile ei meeldi. Miks ei võiks valimised hoopis olla sellised, et toimub parteide vastu hääletamine. Vaadates reklaame ja poliitilisi lubadusi jääb küll selline mulje nagu eelnevalt toodud mõte on ellu viidud. Toimub ainult üksteise mustamine, mitte mingit austust ega ausust. Lihtsalt unarusse on jäänud hääletamise viisi ümberpööramine - me endiselt peame hääletama parteide poolt, kes meile meeldivad. Või siis õigem oleks öelda, et kõige vähem ei meeldi.

1 kommentaar:

  1. Kui sa oled informaatik, siis kindlasti soovitan sul nimekaimu tekste rohkem lugeda (Manuel Castellsi pean siin silmas). Tema raamat Network Society ja muud tekstis (mida on interentist saada) avardaksid kindlasti su maailmapilti ja tooksid sulle igapäeva elus kasu. Minu kogemus informaatikutega ongi just see, et see maailm on neil selline riistade keskne, konkreetne selline, aga ega need riistad üksi maailma päästa... sõnaga, loe ja mõtle , ja tee oma teksti font vähe suuremaks, et vanainimene ka lugeda näeks :)

    VastaKustuta