Inside Facebook

Niisiis karuema soovitusel sai vaadatud filmi Inside Facebook (http://www.dailymotion.com/video/xmso1d_mark-zuckerberg-inside-facebook-full-doc_tech). Ilmselt tänapäeva ühiskonnas ei saagi kommunikatsioonist rääkides Facebooki mitte mainida arvestades selle suurust ning "tähtsust". Esimese asjana mainin ma koheselt ära, et ma ise ei ole Facebooki kasutaja ega ole kunagi kasutanud ühtegi muud sotsiaalvõrgustikku. Loodetavasti saab selle postitusega nii ühes kui teises asjas selgust. Karta on, et see ei saa väga sotsiaalvõrgustikke ülistavaks postituseks olema.

Esimene hetk filmis, mille kohta ma mõtlesin, et võiks siin kirjutada oli see, kui räägiti inimeste aja veetmise pikkusest Facebookis ning sellest, kui suurt rolli see meie eludes mängib. See on ka peamine põhjus, miks isiklikult ühtegi sotsiaalvõrgustikku ei kasuta, olgu siis hirmust või teadlikkusest. Iseenesest idee on ju väga õige - hoida terve maailm ühenduses. Sõnumeerimine ning informatsiooni edastamine toimub sekundite vältel. Kas käesolev hetk polegi see, millest on kommunikatsiooni mõttes aegade algusest peale eesmärk olnud - suuta suhelda terve maailmaga ning vähese vaevaga? Jah, ilmselt on. Samas mõistagi kaasneb heaga ka halb. Mis selles siis halba on, et sotsiaalvõrgustik x (antud juhul siis Facebook) on nii laialt levinud? Võib-olla sõna 'halb' ei ole korrektne vastavat olukorda kirjeldama, kuid ma üritan oma mõtet võimalikult selgelt edastada. (Ma ei ootagi, et keegi peaks minuga ühel nõul olema aga õnneks me elame vabas riigis ja meil on õigus oma arvamusele.) Kogu suhtlust üritatakse viia virtuaalsele tasandile. Platvormid ehitatakse võimalikult mugavaks, et saaks kõik oma suhtlus ära teha digitaalsel teel. Seda tehes kaasneb ka paratamatus - sõnumi edastamine on vajal mingil kujul standardiseerida. Inimesed aga ei ole standardiseeritud - igal ühel on oma näojooned, iseloom, kombed, naljakad harjumused etc. Neid asju ei kanna virtuaalne keskkond mitte mingi valemiga edasi (va audio- või videokõne). Kui kuskil on näha smaili " :D " siis see näeb välja täpselt samasugune ühes arvutis kui ka ülejäänud 500 miljoni inimese arvutis. See on mitte midagi ütlev, inimene ei pruugi naeratadagi päriselt või heas tujus olla. Mis selle kõige mõte siis on? Sama käib filmis mainitud Facebooki "sõprade" kohta. Osad oskasid öelda oma kolme-neljakohalise "sõprade" arvu täpselt välja - järelikult nad peavad järge ja on sellest teadlikud nagu oleks see mingi näitaja. Kerge meeldetuletus, et see sõna (sõber) ei pea paika, nad oleks võinud nimetada seda millekski paremaks nagu "suhtlusringis olev isik" või midagi muud asjakohasemat. Ühesõnaga ärge unustage oma sõpradega suhelda ja kokku saada! Ei tule ühtegi olukorda meelde, kus keegi oleks öelnud: "Ma mäletan väga hästi seda sotsiaalvõrgustikus x toimunud vestlust, head mälestused!" Head mälestused tulevad ikkagi koosveedetud aegadest.

Huvitav, kas me jõuame mingi aeg sinnamaani, et sotsiaalvõrgustikud on suutelised tapma juba meie suulist ning näost-näkku suhtlemise kommunikeerimise oskust? Kirjaliku oskusega on küll nii juhtunud. Kõik need lühendid, lühilaused ja ebakorrektsed laused... See on ju Internet, "keda õigekiri huvitab". 

Kõigest sellest võiks veel pikalt ja täpselt kirjutada aga ma säästan hetkel lugejat ning Google andmebaase baidikasutusest.